Siin ongi mu saatus ja sugu

Kooli sulgemiseks pole tarkust vaja...

Istume oma kodutalu köögis. Murelikud ning nõutud. Tulime siia, minu vanematekoju, viis aastat tagasi. Väike kool, kus minu vana-vanavanemad esimese Eesti Vabariigi aegu õpetust jagasid, on mööda metsateed nelja kilomeetri kaugusel. Kui sündisid meie lapsed, oli nii Võru maakond kui ka kohalik omavalitsus võtnud vastu arengukava, kus sellel väikekoolil oli oma koht. Laste kooliminekuajaks küll mitte enam põhi-, vaid algkoolina. Mõtlesime, et hää seegi, kui esimesed õrnad aastad saab anda lastele haridust nii meie pere- kui kultuurilooliselt nii tähtsas kohas nagu Pikakannu kool. Turvalises ja rahulikus kohas. Mullu 20. novembril otsustas Lasva vallavolikogu piirkonna vanima kooli, kus järgmisel aastal läheks kooli 40 last, sulgeda.

Vaikselt ja salaja
Otsus võeti vastu vaikselt, salaja. Volikogu ainus õigustus oli, et kuna lapsi on vähe, siis riik ei anna raha ja vallal ei ole raha, et koolile peale maksta. Aga me ei kuulnud ühtegi reaalset finantsanalüüsi kooli sulgemise kasuks ning vastust tähtsaimale küsimusele – milliseks kujuneb külade edasine areng. Süüdistati hoopis hoolekogu ja lapsevanemaid, kes olevat alles pärast sulgemisteate kättesaamist ”ärganud” ning riiki, kes ei rahasta isegi uue rahastamismudeli valguses väikekoole piisavalt. Demokraatlikult valitud rahvaesindajad vastandasid ennast riigile ja kogukonnale. Kas ääremaade inimesed on midagi väljaspool riiki seisvat, tülikat ja parem kui neid üldse ei oleks? Mida meie riik tahab? Tühermaid?
“Mistahes kooli sulgemiseks pole vaja mingit tarkust. Tarkust on vaja mistahes kooli elushoidmiseks ja külaelu järjepidevuse tagamiseks,” kirjutas üks Pikakannu kooli toetajatest. Omavalitsused – omad inimesed – võtavad kas teadmatusest, oskamatusest, allaheitlikkusest või puhtast inimlikust rumalusest vastu otsuseid, mis jäävad eesti maarahvast mõjutama pikaks ajaks, et mitte öelda pöördumatult. Eestis on viimase 15 aasta jooksul suletud 97 põhi-, või algkooli, neist 31 asusid Põlva, Valga ja Võru maakonnas.
Juba 2000.a. ütles Lennart Meri: Eesti hariduse probleem ei ole mitte rahapuudus vaid strateegilise nägemuse puudumine.Kas meie poliitikutel on aimdus Eesti haridusvajadusest kahekümne aasta pärast? Kindlasti on maapiirkondades väikekoole, mille sulgemine on põhjendatud – kui ikka ühtegi last enam pole –, kuid sellised olukorrad ei ole tekkinud päevapealt, vaid meie riigi viimaste aastate regionaalpoliitika nõrkuse tagajärjel. Lasva vallavolikogu rõhutas korduvalt, et Pikakannu kooli peetakse ülal teise, Kääpa kooli arvelt. Selle põhjenduse autor väärib avalikku hukkamõistu – öelda ühele lapsele, et ta saab koolis käia teise lapse arvelt! Kui eesti ühiskonnas üldse kellegi arvelt midagi toimub, siis on need meie maapiirkonnad, kust inimesed ei lähe linna mitte kergemat elu otsima, vaid vajadusest ellu jääda. Kui suletakse koolid, mis on oma piirkonna vaimsed ja kultuurilised keskused, siis ajapikku tühjenevad ümberkaudsed külad inimestest ja piirkond sureb sõna otseses mõttes välja. Riik ei tohiks kergekäeliselt loobuda nendest väärtustest, mis meil on pärandina esimese Eesti Vabariigi ajast.
Praeguse Pikakannu Põhikooli eelkäijaks on olnud Pindi mõisakool. Mõisakooli teadaolev esmamainimine pärineb 1736. aasta koolivisitatsiooni protokollist. Seega võib Pikakannu kool olla Lasva valla vanim hariduskolle. Praegu kasutusel olevat Pikakannu koolimaja asus 1938. aasta sügisel ehitama Pindi vald, kuid lõpetati 1939. aasta sügisel Lasva valla poolt, millega Pindi vald osaliselt liideti. Õpetajate palgast maksis 90% omavalitsus, 10% riik. Koolide kaotamise võis maakond protestida ja riigi valitsus võis sundida omavalitsust olemasolevaid koole üleval pidama. Koolivõrgu muutmise kavad kinnitati riiklikult.
Me ei tohiks unustada kogu oma majanduskasvutuhina juures kahte asja: kuidas mõjutab meie riigi julgeolekut suurte maa-alade inimasustusest tühjenemine ja masside koondumine suuremate asulate ümber.

Mida minu riik siis tahab?
Väga nõrga regionaalpoliitika üheks võlusõnaks koolide sulgemise puhul on muidugi “transport”! Jah, kui lihtne on nagu võlukepikesega pühkida kõikide nende perede mured, öeldes: vald peab panema bussi käima! PGS seadus sätestab, et lapse koolitee ei tohiks ületada 30 km. Lasva valla näite puhul, kus pärast Pikakannu kooli sulgemist jääb ainus kool valla ühte serva, kuid 30 kilomeetri pikkuse koolitee nõue pole täidetud, tähendab see mõnele lapsele siiski üle tunni aja pikkust loksumist bussis. Sest teate, maal elavad inimesed ikka nii nagu nende kodud on – üle valla laiali. Seega, lapse koolipäev on koos koduteega pea 10 tundi pikk!? Kui transpordi korraldamine ongi meie riigi sisuline regionaalpoliitika, siis peab terve mõistus tõstma häält ja ütlema: peatage oma rahva vastane tegevus Eesti maapiirkondades!
Kool on alati olnud stabiilsemaid tööandjaid maal. Alates pedagoogidest ning lõpetades köögitädi ja kütjaga. Kool ongi nende ainus võimalus kodukohas tööd leida. Need inimesed nagu jälle pole riigi asi!?
Mida minu riik siis tahab? Kas ta tahab, et Eesti maakohtades elu püsiks ja edasi areneks, või ei taha, või on tal ükskõik? Noorte maaõpetajate stardiraha programm on hea tahte näitaja, kuid kas meil on enam varsti koole, kuhu neid õpetajaid vajatakse? Kui inimesed tahavad siiski maal – mitte maakonnakeskustes, vaid metsakülades – elada, kuidas siis riik tagab meile, kes me oleme samuti Eesti kodanikud, põhiseadusega lubatud võrdsed võimalused hariduse omandamisel? Reaalses elus on linnarahva ja maarahva võrdsetest õigustest rääkimine praegu küüniline. Teist sorti küünikud nähvavad, et miks peaks keegi linna läinu, kus kõik on käepärast, veel üldse maale tagasi minema? Paraku on paljudel sõnastamist mittevajav soov või sisemine sund tulla tagasi oma vanematekoju. Me ei taha vaadata naabermaja aknasse, me ihkame privaatsust, omaette olemist, rahu ja turvalisust. Maastikku, metsa, silmapiiri, kodu ja heinamaad. Arvame, et täita tuleb tühjenevaid talusid tühjenevates külades, mitte luua hajaasustusega piirkondadesse sobimatuid karpmajadest koosnevaid linnataolisi külasid, hävitades veel säilinud ürgset loodusmaastikku. Kuni riigil pole maakohtadega mingit plaani, vaid ainult tühjad sõnad, siis veedavad meie põlistaludes oma pensionipõlve mõne teise riigi kodanikud.

Kes kellest peaks loobuma
Ahastusega kuuleme, et Võru linn peab plaani ühendada kõik oma koolid üheks suureks mammutkooliks (odavam ülal pidada, tänapäevane õpikeskkond jms põhjendused) ja juba praegu on Võru linnas lapsevanemaid, kes ütlevad, et kui see kahetsusväärne tegu peaks tõeks saama, siis tooksid nad oma laste huve (mitte rahakotti) silmas pidades oma lapsed heal meelel Pikakannu kooli. Kas nn mugav odavus on ikka tugevus? ( Eks Vabadussõdagi oli ebamugav pidada. Kui mehed , kes läksid sõtta, oleks odavust ja mugavust silmas pidanud, poleks sündinud meie oma riiki.) Kohustuslikust põhiharidusest rääkides ei saa kasutada sõnu nagu riigile tasuv, majanduslikult põhjendatud.
Kas maarahvas peaks loobuma oma riigist, nii nagu riik on hiilivalt loobunud oma maarahvast? Jõuetu regionaalpoliitika tulemusena oleme iseseisvusest loobumist juba alustanud, me loovutame küla-küla-haaval oma riigi. See, mis maal rahvastiku vähenemise ja koolide ning külade kadumisega toimub, on traagilisem, kui meid kõiki omal ajal ähvardanud fosforiidikaevandused.
Tähistame uhkusega Eesti Vabariigi 90.aastapäeva. Kurb on, et kõige eeltoodu taustal jäävad meie aatemeeste, presidendist kuni kirjanikeni välja öeldud mõtted isamaast, eestlusest ja järjepidevusest vaid ilukirjanduseks. Kust tulevad need riigimehed, ametnikud, ja vallategelased, kellel puudub kõige selle vastu lugupidamine? Kes nad on? Kes kuulevad aga ei kuula.
Tahaksin elada Eestis, kus riik ei lase kohalikes omavalitsustes lokkaval harimatusel ja väärastunud tõekspidamistel ära võtta neid väärtusi, mida meie vanavanemad lõid ennesõjaaegsel perioodil, mida meie vanemad okupatsiooni kiuste suutsid säilitada ja milles peituvad eestluse sügavaimad juured – anda oma lastele haridust kohas ja viisil, mis väärtustaks seda maad, kust nad pärit on. Sest siin ongi me saatus ja sugu, me aja ja elu lugu...

Artikkel ilmus "Maalehes" 31.jaanuaril 2008 redigeeritult.

http://www.eestikirik.ee/node/4890